Eesti e-residentsuse programm on kaasa toonud kuhjaga positiivset meediakajastust kogu maailmas. Igas maailmajaos leidub uuendusmeelseid ettevõtjaid, kes on enda jaoks seeläbi esimest korda avastanud Eesti. Kuid kas e-residentsus ka tegelikult toimib?
See on küsimus, mida küsivad ka paljud välismaa ettevõtjad enne taotluse esitamist. E-residentsuse abil on Eesti ettevõtte interneti teel asutamine ja juhtimine väga lihtne, kuid on ka neid, kes pangateenustele ligipääsemise probleemide ja maksusegaduse tõttu kahtlustavad, et e-residentsus on kõigest ülepaisutatud turundusprojekt.
Kas e-residentsus toimib?
Lühike vastus on: jah, e-residentsus toimib paljude maailma ettevõtjate jaoks. Nad mitte ainult ei asuta Eestis ettevõtteid, vaid pääsevad ka seeläbi ligi finantsteenustele, maksavad makse ja ehitavad edukaid ärisid.
Selles artiklis käsitleme programmi viimase viie aasta andmetest nähtuvaid tulemusi. Andmed tõestavad, et e-residendid on rajanud edukaid ettevõtteid. Vaatame, milliseid kasulikke teadmisi saame selle kohta, kellele on e-residendiks saamisest kõige rohkem kasu olnud.
Kust pärinevad kasutatud andmed?
Eesti e-residentsuse programm avaldab statistikat e-residentsuse taotluste arvu ja e-residentide loodud ettevõtete kohta. Loodud ettevõtete andmete analüüs omakorda annab võimaluse hinnata, millist kasu e-residentsus neile ettevõtjatele on toonud.
Õnneks on Eestis üks maailma läbipaistvamaid ärikeskkondi ja üldised andmed kõigi Eesti äriühingute kohta on avalikult kättesaadavad. See on ka üks põhjustest, miks Eesti ettevõtteid võiks kogu maailmas usaldada.
Eesti ettevõtte majandustulemuste kohta andmete leidmine on väga lihtne. Eesti Statistikaamet suudab eraldada e-residentide asutatud ettevõtete kohta käivad numbrid tervikpildi saamiseks. Ka Maksu- ja Tolliamet annab regulaarselt teada maksutuludest ettevõtetelt, mille asutasid e-residendid. Lisaks on Deloitte avaldanud hinnanguid programmi kaudse sotsiaalmajandusliku mõju kohta.
Veelgi parema pildi saamiseks esitasime äriregistrile e-residentide ettevõtete kohta täiendavaid küsimusi.
Kui palju e-residente on?
Artikli kirjutamise ajal mais 2020 on Eestil ligi 70 000 e-residenti – seda on näha avalikust e-residentsuse programmi statistikast.
Neist umbes pool on pärit Euroopa Liidust, Euroopa Liidu kõrval on suurim arv e-residente veel Venemaalt, Ukrainast ja Türgist. Taotluste arvult on esikohal Soome, järgneb Venemaa, mis tuleneb ilmselt eelnevatest laialdastest majandussidemetest.
Enne e-residentsuse staatuse saamist teeb Eesti Politsei- ja Piirivalveamet taotleja taustakontrolli. Need kontrollid otsivad vastust kahele küsimusele: 1. Kas taotleja on see inimene, kes väidab end olevat? 2. Kas taotleja kujutab endast ohtu Eestile? Viimane kõlab dramaatiliselt, kuid on tavaliselt lihtne karistusregistri ja usaldusväärsuse kontroll.
Nagu numbritest näete, läbib valdav enamus taotlejaid taustakontrolli ja neile antakse e-residendi staatus. Need taotlejad on tabelis sinisega märgitud.
Taotluste kõrge heakskiitmisprotsendi üheks põhjuseks on asjaolu, et taotlusprotsessi eelduseks on tagastamatu riigilõivu tasumine, politsei taustakontrolli läbimist kartvad isikud ei pruugi taotlusi esitada.
Väga väike protsent taotlustest lükatakse tagasi, seda näete tabelis roosa värviga tähistatult. Pisut suuremat protsenti poolelijäänud taotlustest tähistatakse punase värviga. See tähendab, et politsei küsis taotlejalt lisateavet, kuid ei saanud vastust. Sellisel juhul märgitakse taotlus poolikuks.
E-residentsuse programm on nüüdseks piisavalt kaua kestnud, et esimesed digi-ID kaardid hakkaksid aeguma. Uuendatud kaardid on näidatud rohelise värviga, see näitab olemasolevate e-residentide jätkuvat huvi programmi kasutamise vastu. Kaardiuuenduste arv hakkas tõusma 2018. aastal, kolm aastat pärast programmi käivitamist. Valitsus otsustas seejärel pikendada e-residentide digi-ID kaartide kehtivusaega kolmelt aastalt viiele, nii et need uuendused on seotud isikutega, kes jätsid sertifikaatide pikendamise võimaluse tähelepanuta. Uuenduste arv hakkab edaspidi suurenema vastavalt sertifikaatide aegumisele. Ei saa märkimata jätta asjaolu, et pandeemia tõttu on Eesti välisesindustest praegu keeruline uut kaarti kätte saada. Enda jaoks Smart-ID avastanud e-residendid säilitavad muuseas juurdepääsu e-teenustele veel kolmeks aastaks pärast kaardi aegumist.
E-residentidelt küsitakse taotluse vormil taotlemise põhjuseid. Ligi kolmandikul on juba selge, et nad soovivad e-residentsuse kaudu asutada kaugteel juhitava ettevõtte, mis on ka programmi peamine eesmärk. Peaaegu veerand soovib enda sõnul Eestisse oma äri tuua, mis on natuke ebamäärane, kuid hõlmab tavaliselt siiski Eesti ettevõtte loomist.
Vaatame nüüd e-residentide demograafilist jaotust. Halb uudis on e-residentide vähene sooline mitmekesisus. Naisi on peaaegu 10 000 ja mehi umbes 65 000. See tähendab, et naised moodustavad e-residentidest vaid umbes 13%. Raske on täpselt öelda miks, kuid see peegeldab ilmselgelt laiemaid väljakutseid kogu maailmas seoses naiste osalemisega ettevõtluses.
Väärib märkimist, et naised mängivad e-residentide kogukonnas palju suuremat rolli, kui nende numbrite põhjal arvata võiks. Mõnel e-residentide kogukonnas kõige muljetavaldavamal ettevõttel on naissoost asutajad, näiteks Arzu Altinay ettevõte Walks in Europe ja tehnoloogiaettevõtja Vicky Brocki VistalWorks.
Hoolimata diginomaadidest ettevõtjate ja startup-ettevõtete asutajate kui noorte inimeste stereotüübist, on e-residendi keskmine vanus siiski 42 aastat. Tegelikult kipubki ettevõtlusega alustajate keskmine vanus olema 40ndates. See on kooskõlas USA-s tehtud põhjaliku uuringuga, mis ütleb, et ettevõtlusega alustaja keskmine vanus on 42, eduka ettevõtte asutaja keskmine vanus aga lausa 45 aastat.
Mida kõik need väljatoodud andmed e-residentide kohta meile räägivad? Mitte liiga palju. Näeme, et e-residendid kajastavad laias laastus kogu maailma äriringkonda ja et kogukond kasvab pidevalt. Nüüd peame vaatama, mis nendes ettevõtetes tegelikult toimub.
Kui e-residentsuse programm käivitati, oli eesmärk 2025. aastaks saada 10 miljonit e-residenti. Hea on alustada ambitsioonika eesmärgiga, kuid peagi mõisteti, et asutatud uute ettevõtete arv on tegelikult palju olulisem, sest see näitab, kui paljud inimesed saavad programmist kasu, mitte ainult ei registreeru kasutajaks.
Kui palju on e-residendid ettevõtteid loonud?
Viimastel andmetel on e-residendid tänaseks loonud veidi üle 13 000 uue ettevõtte. See on muljetavaldav arv. Tegime veel mõned võrdlused äriregistri andmete põhjal ja avastasime, et iga kuues 2019. aastal asutatud uus Eesti osaühing oli asutatud e-residendi poolt. See arv ei sisalda sealjuures ettevõtteid, millega e-residendid liitusid uute osanike või juhatuse liikmetena.
Ajavahemik e-residendi digi-ID kaardi kättesaamise ja uue ettevõtte asutamise vahel kipub olema umbes kuus kuud, kuid võib olla ka palju pikem. See näitab, et kui keegi plaanib ettevõtte asutada väljaspool koduriiki, võib e-residentsuse taotlemine olla esimene ja lihtsaim osa.
Kuid millega need ettevõtted tegelevad? Esitasime programmile täiendava infotaotluse e-residentide ettevõtete tegevusalade ülevaate saamiseks.
Kategooriad on üsna laiad, kuid nagu näete kahest suuremast, on e-residendid valdavalt seotud teenuste müügiga internetis. Kolmas kategooria on väga lai, hõlmates kõiki füüsiliste kaupade müügi vorme, samuti mootorsõidukite remonti. See on suuruselt järgmine kategooria, kuna paljud e-residendid kasutavad veebimüüki ja otsekaubandust (jaemüüja ei hoia kaupa laos, vaid edastab kliendi tellimuste ja saadetiste üksikasjad kas tootjale, jaemüüjale või hulgimüüjale, kes seejärel edastab kauba otse kliendile). Ausalt öeldes ei ole ilmselt palju neid e-residente, kes remondiksid mootorsõidukeid elatise teenimiseks.
See ei ole liiga suur üllatus neile, kes on e-residentide kogukonna tegemistega kursis. Kui ettevõte saab täielikult internetis tegutseda, on mõistlik ka ettevõtte haldamine interneti teel, luues selleks sobiva ettevõtte Eestis. Toodete või teenuste veebimüük lahendab sealjuures oluliselt ka panganduse ja maksustamisega seonduvaid probleeme.
Internetis teenuseid müüvate ettevõtete teenindamine on pankadele rohkem meeltmööda, kuna nende suhtes on lihtsam täita hoolsuskohustust ja jälgida nende tegevust, e-poe pidaja laekumised on reeglina ühest kanalist. Seda tüüpi ettevõtetel on väga selge digitaalne jalajälg ja kõik nende tehingud on hõlpsasti mõistetavad. See on väga erinev võrreldes füüsiliste kaupadega tegutseva ettevõttega, kus pangal on vähe ülevaadet sellest, mida nad tegelikult teevad.
Mis puutub maksustamisse, siis see võib muutuda koheselt keeruliseks piiriüleselt tegutsevas ettevõttes, olenemata ettevõtte suurusest või sellest, kas asutaja on e-resident või mitte. Eesti ettevõtted maksavad vaikimisi tulumaksu Eestisse, kuid püsiva tegevuskoha tekkimisel tuleb maksu maksta vastavas riigis. On võimalik, et püsivat tegevuskohta siiski ei teki ja ükski teine riik ei saa ettevõtte makse nõuda. Digitaalsed nomaadid müüvad teenuseid interneti teel, seega saab teoorias ettevõtte makse tasuda ka Eestis. See ei ole Eestis väljamõeldud reegel, vaid rahvusvaheline norm. Maksukohustuste osas tuleks siiski e-residentidel pöörduda koduriigi kvalifitseeritud maksukonsultandi poole.
Saame ka vaadata geograafilist jaotust, milliste riikide kodanikud enim ettevõtteid Eestis loovad. Kõige ettevõtlikumad on Ukraina e-residendid, järgnevad Saksamaa, Venemaa, Türgi. Pange tähele, et see põhineb taotleja residentsusel, mitte kodakondsusel. Enamiku ettevõtteid loovad siiski EL teistest liikmesriikidest e-residendid.
Asi muutub huvitavamaks, kui võrrelda e-residentide taotlusi ja ettevõtete asutamise arvu riikide kaupa. Nagu näete, pole need omavahel korrelatsioonis.
Mõned inimesed soovivad saada e-residendiks, kuna nende arvates on see tore idee. E-residentsuse kasulikkusest saame rääkida aga lähtudes sellest, kas nad asutavad ettevõtteid. See sõltub andmete põhjal suuresti sellest, millisest riigist e-resident pärit on, ilmselt mõjutab seda ennekõike ettevõtja koduriigiga seotud probleemid plaanitava ärimudeli osas.
Võtame näiteks USA. Taotluste arvult on riik loendis seitsmes, kuid langeb ettevõtete arvult 11. kohale. USA kodanike jaoks on välismaal ettevõtete ja pangakontode omamine üsna keeruline. Ka Hiina, India ja Jaapan on kõik madalamate ettevõtete arvuga, mis võib-olla seotud sellega, et paljude jaoks ei ole EL turul tegutsemine nii väärtuslik, olles klientidest füüsiliselt kaugel oma koduriigi niigi suurel turul.
Leidub ka neid riike, mida te loendist ei leia, need on kõrge riskitasemega või jälgimise all olevad riigid FATF rahapesuvastases võitluses. Nende riikide elanikel on rangelt piiratud juurdepääs rahvusvahelisele pangandusele ning usaldusteenustele. Kui e-residendi koduriik on selles nimekirjas, ei ole kahjuks mõtet e-residentsust taotleda. Hea uudis on aga, et FATF nimekirja ajakohastatakse regulaarselt ja riigid eemaldatakse kiiresti, kui nende valitsus astub vajalikud sammud.
Pange tähele selliseid riike nagu Türgi ja Ukraina. Nendes riikides elavad ettevõtjad hindavad kõrgelt EL turgu, kuid seisavad silmitsi ka oluliste väljakutsetega. Näiteks puudub teatud juurdepääs rahvusvahelistele e-kaubanduse makseteenuse pakkujatele. Nende jaoks ei ole e-residentsus lihtsalt kena idee Arengufondi konkursilt, vaid hädavajalik eeldus e-äri tegemiseks väljaspool kodumaad.
E-residentsuse populaarsus EL liikmesriikide elanike seas üllatab ehk paljusid, kuid tegelikult ei pea seda nii kummaliseks lugema. Kui kellelgi on vaja EL-is tegutsevat ettevõtet, ei ole kliendi vaatenurgast suurt vahet, millises EL riigis ta registreeritud on. Administratiivsest vaatenurgast on EL riikides ettevõtete asutamise ja juhtimise lihtsuses tohutu erinevus. Eesti ettevõtteid saab täielikult interneti teel juhtida ükskõik kust.
Niisiis oleme teinud kindlaks, et e-residente on palju ja neil on palju ettevõtteid, kuid see ei tõesta tegelikult, et e-residentsus toimiks. Järgmiseks peame välja selgitama, kuidas neil e-residentide ettevõtetel läheb. Kas need ärid tegelikult toimivad ja kasvavad?
See on asi, millest e-residentsuse programm on ka väga huvitatud. Pärast eesmärgi vahetamist e-residentide arvu asemel e-residentide asutatud ettevõtete arvule, otsustasid nad hakata nende ettevõtete kasvu mõõtma.
Kuidas e-residentide ettevõtetel läheb?
Alustame Eesti maksuameti andmetest. Ettevõtted saavad ennekõike makse maksta ainult siis, kui teenivad tulu, nii et see arv peaks näitama, kas ettevõtted kasvavad.
MTA on avaldanud info, et e-residendid on maksude ja riigilõivude näol maksnud Eestile tänaseks üle 35 miljoni euro, sealhulgas ainuüksi eelmisel aastal üle 15 miljoni euro. See on 12% rohkem kui eelmisel aastal.
Üsna muljetavaldav, kuid kaugel tervikpildist. Nimelt, mitte kõik e-residentide ettevõtted ei pea Eestisse makse maksma. Kuid see arv näitab vähemalt põhjust, miks Eesti valitsus soovib e-residentsuse programmi jätkata ja kogu maailma ettevõtjatele häid teenuseid pakkuda. E-residendi digi-ID taotluse riigilõiv katab ainult taotluse menetlemise kulu, sealhulgas politsei taustakontrolli ja kaartide väljastamise saatkondades. Et Eesti saaks kasu oma investeeringutest e-residentsuse programmi, peavad e-residendid mitte ainult asutama ettevõtteid, vaid neid ka oluliselt kasvatama.
Osa investeeritud rahast tuleb Eestile tagasi ülalnimetatud maksude näol, kuid e-residendid toovad Eestisse tegelikult palju suurema summa, ostes teenuseid Eestis asuvatelt ettevõtetelt. Globaalse raamatupidamisettevõtte Deloitte sõltumatust raportist selgus, et e-residentsus toob Eesti jaoks palju suuremat sotsiaalmajanduslikku kaudset tulu, kas või seeläbi, kui e-residendist ettevõtjad ostavad teenuseid siin füüsiliselt asuvatelt ettevõtetelt. Kõige ilmsem näide sellest on raamatupidamine. Sõna otseses mõttes töötab sadu eestlasi äriteenuste ettevõtetes e-residentidest ettevõtjate toetamiseks.
Kui e-residendid ei pääseks üleüldse ligi finantsteenustele, siis ei saaks nad Eestile ei otseselt ega kaudselt mingit tulu tuua. Eesti selge huvi on, et tema e-residendid teeniksid oma ettevõtete kaudu võimalikult palju kasumit, isegi kui nad ei maksa makse Eestisse. Pärast e-residentsuse programmi käivitamist on Eestis olnud mitu valitsusevahetust ja programmi eest on vastutanud väga erinevad erakonnad. Ometi on nad kõik näidanud üles sama pühendumust e-residentide arvu suurendamisele ja programmi investeerimisele, mis näitab, kui hästi e-residentsus töötab riigi jaoks.
Kui suur on kõigi e-residentide ettevõtete müügitulu kokku viimase viie aasta jooksul, mil programm on olnud avatud? Müügitulu on olnud üle miljardi euro, mis on suurem kui 14 tegeliku riigi SKT.
Programmi esimene täisaasta oli testrežiimis 2015. aastal. Sel aastal said e-residentide ettevõtted kogu maailmast oma klientidelt kokku 72 miljonit eurot müügitulu. 2020. aastal oli see juba hüppeliselt kasvanud 532 miljoni euroni, mis on üle poole senisest müügitulust.
Kokkuvõtteks
Riik ei saa mõjutada, kas e-residendid rajavad eduka ettevõtte või mitte. Kuid me saame teha neile ettevõtte asutamise ja juhtimise võimalikult lihtsaks ning anda neile parima võimaluse piiriüleselt tegutseva ettevõtte rajamiseks.
Kas e-residentsus töötab? Jah, numbrid näitavad, et e-residentsuse programm on viimase viie aasta jooksul pidevalt kasvanud, sh uute taotlejate ja uute ettevõtete kaudu, kuid peamine kinnitus sellele on avaldatud müügitulu number.
E-residentsus pole kõigile, kuid see töötab tuhandete ettevõtjate jaoks. Eesti e-residentide Facebooki gruppi kuulub nüüd enam kui 15 000 liiget. Võib aimata, et inimesed, kes kipuvad kõige rohkem kasu saama ja teenivad tulu e-residentsuse abil, on ettevõtjad, kes:
1) müüvad kaupu ja teenuseid internetis;
2) on asukohast sõltumatud (või vähemalt plaanivad kolida ega soovi uue ettevõtte registreerimist uues riigis);
3) Tegutsevad üksikettevõtjana või vabakutselisena;
4) räägivad inglise keelt;
5) väärtustavad EL turgu;
6) vajavad juurdepääsu finantsteenustele, mida koduriigis registreeritud ettevõtted ei pruugi saada.
Seevastu inimesed, kes saavad kõige vähem kasu ja kellel on kõige tõenäolisemalt probleeme pangandusele juurdepääsuga, on:
1) suuremad ettevõtted, millel on fikseeritud tegevuskoht välisriigis, näiteks need, kes tegelevad tootmisega;
2) seotud finantsteenustega, sealhulgas mis tahes krüptovääringu ettevõtted;
3) FATF määratletud kõrge riskitasemega jurisdiktsioonide elanikud;
4) kurjategijad;
5) isikud, kelle ettevõtted näitavad halba hoolsuskohustuse ja seaduste täitmist või ei suuda tagada äritegevuse ja eesmärkide selgust.
Tegelikult on Eesti ettevõttest e-residendina kasu saamine väga sarnane kodaniku või residendina kasu saamisele. Eesti ettevõtluskeskkond on ideaalne sama tüüpi ettevõtjatele, kes hindavad lihtsat e-asjaajamist.
Tavaline eksiarvamus on, et e-residentsus pakub mingit virtuaalset ettevõtet, samas kui Eesti elanike jaoks on juba tavaline, et nad juhivad oma ettevõtteid interneti teel.
Eelmisel aastal loodi kokku pisut üle 20 000 uue osaühingu ja 77% neist asutati ühe asutaja poolt, nagu enamik e-residentide osaühinguid. 95% kõigist Eesti ettevõtetest asutati interneti teel. Suurem osa sellest toimub äriregistri ettevõtjaportaali kaudu, kuid kasvav osa tuleb ka äriregistri API-teenuse kaudu, mida kasutavad erasektori teenusepakkujad nagu Unicount.
